It's all about money or is it?

Täna hommikul juhtusin lugema järjekordset artiklit õpetajate palgatõusu soovidest.
Suurest rumalusest tegin vea ning klikkasin ka kommentaaridele ja muutusin ühtäkki äraütlemata kurvaks.
Millegipärast räägitakse ainult rahast. Justkui kõik valikud, mis me elus teeme, juhinduksid üksnes kasusaamisest. Tundub nagu õpetajad oleks mingisugune eriti kasuahnete jobude punt, kes ei mõista seda, et väga suur osa Eesti elanikest saab tulu märksa vähem kui nemad. Muiduleivasööjad, kes ei suuda hinnata võimalust suvel 56 päeva puhata.

Loomulikult on rahal tänapäeva ühiskonnas suur kaal. Ma ei usu, et on väga palju inimesi, kes palganumbri vastu üldse huvi ei tunne, kui nad tööle kandideerivad. Erandiks on muidugi see, kui kandideeritakse vabatahtlikule tööle. Aga ka vabatahtlikud peavad kuskilt süüa ja peavarju saama - seega vabatahtlikuks võid minna siis, kui sulle pakutakse toitlustamist ja majutust või kui sul on juba piisavalt varandust, et võid seda enda hingeõnnistuse nimel lubada. Seega ei saa eeldada, et ainult missiooni- või tänutundest söönuks saaks.

Teeme nii, et palganumbreid ma ei nimeta - nendest on niigi väga palju juttu olnud ja terve Eesti teab täpselt kui suurt summat õpetaja palgapäeval kontol näha võib ja neil on selle kohta ka oma kindel arvamus (on jah vähe; täitsa normaalne summa ju; NII palju saavad, kurat võtaks! ).
Numbreid saab alati võrrelda (palju saab soome või saksa õpetaja, palju guatemala õpetaja, kui vähe saadakse palka Kambodžas või Türkmenistanis), aga sellegipoolest kõigis nendes riikides on koolis õpetajad klassi ees ja ikka leidub inimesi, kes seda tööd teha tahavad.

Miks me tahame seda tööd teha? Kas sellel on ainult kolm põhjust: juuni, juuli ja august - nagu ütleb nali õpetajaameti kohta? Ma ei tea, mis motiveerib mu kolleege ja ametikaaslasi, ma ei ole sellekohast uuringut läbi viinud, aga selles olen ma küll väga kindel, et sõna "palk" ei figureeriks kellelgi neist nimekirja esimesel kohal.

Räägin praegu ainult endast.
Mulle meeldib keskkond, kus ma saan ja pean pidevalt arenema. Reeglid ja normid näevad ette viie aasta jooksul 160 tundi koolitust igale õpetajale. Tihti ületatakse seda normi omal vabal tahtel ning olenemata välisest sunnist, puhtalt teadmistehimust. Mulle meeldib õppida. Kahju on, kui meil oleks palju selliseid õpetajaid, kellele see ei meeldiks. On väga raske kedagi õppima motiveerida, kui sulle endale see üldse ei meeldi ja ise üritad seda igal juhul vältida.

Mulle meeldib lugeda. On üsna mõistusevastane oodata õpilastelt mingi teose lugemist, kui ütled neile eelnevalt, et see on üks igavene saast, aga te kahjuks PEATE selle läbi lugema, sest mingi kava või nimekiri nõuab seda.

Mulle meeldib suhelda. Kool on koht, kus seda saab tõesti väga palju teha. Näha erinevaid maailmu ja neid tundma õppida. On hea avastada, kui palju on erinevate andekustega noori, kelle üle saad uhkust tunda. Igaühel, kellega koolis kokku puutud, on midagi sulle anda, midagi sulle õpetada. Ammugi ei ole enam nii, et õpetaja seisab klassi eest ja "jagab teadmist". Praegune kool on teadmiste vahetamine, diskussioon, vaidlus, faktide kontrollimine, teadmiste kohandamine uute teadmistega. Kõige rohkem vihkan ettekujutust õpetajast, kes on "pandud klassi ette teadmist andma". Anda pole võimalik midagi, kui vastuvõtjat ei ole...

Mulle meeldib see, et koolis pole rutiini, kuigi tunniplaani vaadates võib ekslikult teisiti arvata. Tegelikult pole ju ükski koolipäev teisega sarnane. Ka ühte tundi pole võimalik täpselt üks-ühele läbi viia isegi mitte kahes järjestikuses klassis. See on arendav, rikastav ja tekitab üksnes rõõmu.

Mulle meeldib see, et ma töötan koos samasuguselt meelestatud inimestega, kes on teadmisjanulised ja uudishimulikud, kes tahavad õpilastele parimat ja on nõus tegema lisatööd, et neile kindlustada koht ülikoolis või kõrgemad punktid lõpueksamitel.

Seda loetelu oleks võimalik jätkata.

Igatahes...

It's not ALL about money.